Madis Aruja ere isiksus ja paljukordne võidumees.

Madis Aruja (16.01.1936-12.03.1995) oli pärit Lõuna-Eestist. Kodukohas, Soontaga metsades, kus Väike-Emajõgi rahulikult Võrtsjärve voolab, möödus Madise lapsepõlv. Päevade kaupa uitas ta mööda metsi, istus jõe kaldal õngeridvaga. Isa kalameheharrastused tõukasid teda juurdlema, miks on nii või naa. Madis Aruja ise: Olen metsaülema poeg, elasime 1941. aastani Piirsalus. Siis isa küüditati ja meie emaga asusime Jõgevamaale. Nii et tegelikult elasin ja kasvasin vooremaastikul, keset põlde. Olin koolis küll sportlikult aktiivne ja tegin kaasa paljudel spordialadel suusatasin, mängisin korvi ja võrku, tegin kergejõustikku. Nagu paljud teisedki sel ajal. Sain sel moel mitmekülgse ettevalmistuse. Ülikooli ajal käisin Abelite juures suusatrennis.

Keskkooli lõpetas Madis Jõgeval. Ülikooli geograafiat õppima asus ta pärast sõjaväeteenistust 1958. aastal. Nii juhtuski, et kuigi Ilmar Kask, Heino Mardiste ja Madis Aruja kõik olid sündinud 1936. aastal, tulid Ilmar ja Heino orienteerumise juurde ülikoolis õppides 1957. aastal, Madis aga 1958 ning nende ülikooliõpingutes oli sees kolmeaastane ajanihe. Pärast ülikooli lõpetamist 1963 loodusgeograafina töötas Madis 1963-1981 Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi Looduskaiste Valitsuses, alul vaneminspektorina, lõpuks juhataja asetäitjana. Madis kirjutas alla 40 kirjale, misjärel kutsuti välja, vesteldi, masseeriti, lõpuks kaotas ta töökoha. Aastatel 1982-1992 töötas Eesti Põllumajandusprojektis looduskaiste peaspetsialistina, viimased aastad oli kodus. Erich Kumari nimelise looduskaiste preemia elutöö eest sai ta 1994. aastal, sellest kirjutas siis ka Orienteeruja-leht.

Madis Aruja on kümnekordne Eesti meister, kuulunud Eesti koondisesse 29 korda, Eesti parim orienteeruja aastatel 1960, 1962 ja 1964. NLiidu parim orienteeruja 1963-1964: kahel aastal järjest tuli ta võitjaks aasta kõige tähtsamatel üleliidulistel võistlustel. 1963 võitis Madis esikoha märkejooksus Karpaatides NLiidu esimestel esivõistlustel (sisuliselt meistrivõistlustel) ning 1964 tuli ta võitjaks Haanjas peetud Balti ja 8 linna matš il (kus startisid kõik NLiidu tolleaegsed paremad orienteerujad).

* * *

Tartu üliõpilased moodustasid 1960ndate aastate algul peaaegu et ainsatena ühtse kollektiivi, neid ühendas siis suur kambavaim, koos käidi harjutamas ja võistlustel. Vellaveres peeti tihti treeninglaagreid, Madis Aruja ja Ilmar Kask püüdsid juba siis teha ühistreeninguid, et ka naisi harjutama õhutada. Tartu tudengite orienteerumiselu keskus oli tol ajal suuresti Kersti Kaldvee (praegu Vink) Tähe tänava kodus. Seal arutati orienteerumisprobleeme, vaieldi, peeti pidusidki. Kersti meenutas tänavu suvel: Minu mälestustes iseloomustab Madis Arujat ehk kõige paremini lisatud foto. Inimesena oli Madis ilusate ideaalidega romantiline isiksus, kes pidas tähtsaks eetilisi põhimõtteid. Kogu tema olemust varjutanuks justkui mingi sordiinne nukrus (vaata ka pilti). Ta oli avatud suhtleja, oma seisukohtade kirglik kaitsja, andunud austaja. Viimane omadus tegi teda eriti lähedaseks meie neidudele, kellest rohkem kui üks salaja tema järele õhkas.

Orienteerujana oli Madis Aruja oma aja üks karismaatilisemaid suurkujusid. Polnud sel ajal Eestis innukamat orienteerujat kui Madis. Ühel ajajärgul tema elus polnud orienteerumine talle mitte ainult sport, harrastus, vaid lausa elustiil.

Sõber Ilmar Kask iseloomustas teda: Madis oli tore poiss, hea matkakaaslane, temale võisid alati loota minna luurele. Metsas tundis ta end nagu kodus. Meesterahvaga linnud ja lilled tavaliselt ei seostu, Madisega seoses küll, ta oli hästi looduslähedane. Natuke romantiline ja tundeline. Hingelaadilt sobis filoloogidega, Mari Tarandiga näiteks, ta liitus orgaaniliselt nende külge. Mingil määral liitusime meie Heino Mardistega ka filoloogidega, Madise kaudu. Madis oli seltskonnas tasakaalustaja, tema olemus oli rahustav, sõbralik. Astaga liitis neid orienteerumine. (Asta tol ajal Tingas, praegu Aruja).

Orienteerumises oli Madis fanaatik. Tal oli loomupäraselt hea võhm, ta iseloom oli mehelik ja võitluslik, aga hasartmängija ta polnud, talle oli õige ettevaatus sisse kodeeritud. Algul käisime matkajate kokkutulekutel, seljakottidega orienteerumisvõistlustel, meil oli neljane geograafide võistkond Heino Mardiste, Rein Leet, Madis ja mina. Kui individuaalvõistlusi rohkem hakkas tulema ja konkurents tugevamaks läks, 1959-1960, hakkas Madis meil Eestis esimeste seas sihipäraselt orienteerumist treenima. Eesmärgi nimel.

Madis Aruja ise on põhjendanud oma edu orienteerumises nii: Sihipärane treening tolle aja kohta suure mahuga. Harjutasin 6-7 korda nädalas, mõnikord isegi 2 korda päevas. Aga see oli alles 60ndate esimene pool! Treenisime koos Tõnu Raidiga. Tema oli teoreetik. Teiseks ma olen selle üle mõelnud oli minu võime ebatäpsest kaardist välja lugeda seda, mida seal ei olnud. Arvan, et selle võime andsid mulle tähelepanekud ja analüüs. Kõiki neid oskusi polnud enamikul ja tihti joosti tihnikus, selle asemel, et lähedalasuvat (kaardil mitte kajastuvat) rada pidi minna, meenutas Rutt Koppel. Riski ja hasartmängu vahekorra kohta arvas Madis: Põhjendatud risk on orienteerumisrajal tihti vajalik.

Madise hinnang 1960ndate aastate seisule orienteerumises: Orienteerumises on musttuhat võimalust. Kõik võistlejad teevad vigu. Kes neid kõige vähem teeb, on võitja. Tavaliselt algab vigade seeria valest plaanist. Valitud teed tuleb alati kontrollida, ja kui vaja, seda korrigeerida. Orienteerumine tähendab vajaduse korral ümberorienteerumist. Siin abistab mind kogemustepagas. Suurt rõhku panen vigade analüüsile. Päeviku pidamine on saanud seaduseks, ja mis kõige olulisem igasse võistlustulemusse tuleb suhtuda enesekriitiliselt. Ja teisal: On üks inimtüüp, kes alati süüdistab kaarti ja rajameistrit, mitte iseennast. Ise olen ainult üks kord seda teinud. Siis, kui KP oli terve kvartali jagu valesti. Madise hiilgeaastad olid 1960-1964, siis püstitas ta ka Eesti orienteerujate seniületamatu tippmargi seitse või kaheksa võitu järjest. Statistiliste andmete järgi oli Madis tolle suveni startinud 146 väga mitmesugusel võistlusel. Rohkem kui sajal korral oli ta olnud auhinnasaajate hulgas, seejuures rohkem kui 70 korral tulnud võitjaks! Need arvud ei vaja kommentaare.

Oma kõige raskemaks võistluseks pidas Madis Daugava öist orienteerumismaratoni Kemeri lähedal. Sadas vihma, soine maastik, ümberringi lahtised turbaaugud. Peale selle turjal 12-kilone seljakott. Kontrollajaks 12 tundi. See maraton nõudis mehisust, tahtejõudu ja usku oma võimetesse. Finisis oli nälg kallal ja jõuvarud täiesti läbi, kinnipitseeritud seljakottidest toitu ei tohtinud ju võtta.

Sporditegemisega lõputegemise kohta on ta ise öelnud: 1960ndate keskel hakkasid tulema täpsustatud kaardid. Ei tea, kas oleksin sama edukas olnud? Elasin siis Tallinnas, 8 tundi päevas olin tööl ja treeninguks jäi vähe aega, maastikku ka ei olnud. Hiljem tuli ka haigus. Ja oligi orienteerumisega lõpp.

Heino Mardiste: Ta kurtis vahel tervise üle, pea valutas tihti. Ta oli sõjaväes olles, mereväes, kukkunud laeva raudpõranda peale. Ülikooli ajal elasime me Madisega ühes toas. Madise ja Asta pulmad olid 1965. aasta suvel Jõgeva-mail, me Ilmariga käisime ka pulmas. Pärast ülikooli lõpetamist võttis ta oma tööd looduskaitse valitsuses väga tõsiselt. Temale ülevalt-poolt helistamised, nii nagu siis asju aeti, temale need helistamised üldse ei mõjunud. Kui spordis ja metsas oli kõik õilsam, siis tema ametis oli ebaõiglust palju. Ta oli väga printsipiaalne ja põhimõtteline ning seetõttu taheti temast lahti saada.

Eesti orienteerumiselu üks tolleaegsetest juhtidest Anto Raukas on lisanud: Tahaksin kangesti, et Madis Arujast tuleks juttu pikalt. Ta oli ju fenomenaalne mees, kes leidis üles isegi valesti paigutatud punktid. Ta oli praktiliselt ainuke mees, kes kannatas 40 kirja läbi. Teised päästeti kõik ära, aga temast taheti ministeeriumis lahti saada, kuna ta oma aususe ja kompromissitusega takistas sulitegusid.

Nõos, 18. augustil 2000 Vello Viirsalu